Foogt (saksa k. Vogt, ladina k. ad vocatus ’abiks kutsutu’) oli feodalismiaegne kõrgem haldusametnik ja kohtunik.
Foogt oli keskajal Lääne-Euroopas ja Baltimaades piirkonna kõrgeim haldusametnik (algselt maahärra esindaja) ja kohtunik, foogtikohtus[1]. Foogt oli ka keskaegne kirikut või kloostrit kohtus esindav ja selle vara valitsev ametnik. Foogti ametikoht oli ka maahärra esindajast madalam ametnik, nt turufoogt.
Saksa ordu hierarhias oli foogt madalam amet kui komtuur. Foogt tegeles peamiselt ordu võimu all olnud kohalike elanikega: kogus neilt makse ja lahendas nende tüliküsimusi. Foogte kutsuti tavaliselt paikkonna või põliselanike hõimunime järgi.[2]